Hiljutine arutelu pensionisüsteemi üle on takerdunud pisimuudatustesse, selle asemel et parandada fundamentaalseid vigu teises sambas, kirjutab investor Kristi Saare.
- Investor Kristi Saare. Foto: Erakogu
Vananeva ühiskonnaga riigis on vaja ümber mõtiskleda
pension nii, et iga inimese panus oma tulevikku oleks suurem kui praegu. Seda saab teha sisuliselt kahe hoovaga – kas veenda inimest rohkem raha kõrvale panema või saada investeeritud raha pealt suuremat tootlust. Praegu pole riigil argumente veenda inimesi kumbagi võimalust uskuma, sest teisest sambast kõige suuremad võitjad on fondihaldurid, ning inimestel pole põhjust mõelda rohkem panustamisele ega loota kõrgemat tootlust.
Inimesed käituvad teist sammast kritiseerides arusaadavalt – ei ole võimalik mõistlikke inimesi veenda rohkem raha oma pensionisse investeerima, kui tootlus ei ole mõistlik. Halba investeerimisinstumenti ei päästa kõlav reklaam ega pinnapealsed parandused. Inimest, kes oma pensionisse panustab, huvitab eelkõige see, et ta seda raha tulevikus näeks ja et tema raha eest kantakse hästi hoolt. Seetõttu ei nõustu ma Rainer Saadi arvamusega, et
pensionite tootlus pole oluline.
Riik toetab halba toodet
Aeg on vaadata fakte. Teise samba 10aastast tootlust vaadates on meil mitu pensionifondi, mis jäävad tootluselt alla garanteeritud tähtajaliste hoiuste tootlusele. Samuti on meil mitu pensionifondi, kus fondide valitsejate nn tootlus (haldustasu) on sama suur kui investorite tootlus. Ehk, meil on fonde, mis pole pikaajaliselt suutnud toota üle 1–2%, ning on fonde, kus iga euro kohta, mis teenib inimene tulevikuks, teenib fond endale samamoodi ühe euro. Sisuliselt subsideerib riik halba investeerimistoodet, suutmata sundida panku tõhusamalt tegutsema ja üritades samal ajal veenda inimesi halba instrumenti panustama lisaraha.
Investorite soovitusi, et võiks investeerida teise samba raha pigem passiivselt ja indeksitesse, kritiseeritakse suure võimaliku riskitaseme tõttu, ent samas eksisteerivad meil 50–75% aktsiatesse aktiivselt panustavad pensionifondid, mis kätkevad endas sisuliselt sama riskitaset, pakkumata võrdväärset tootlust ja koorides veel raha otsast teenustasudeks.
Võttes ette pensionikalkulaatori, on pilt nukker. Oletades, et olen praegu keskmist palka teeniv 26aastane noor, kes kogub usinalt pensionit, siis 1% tootluse ja 5% tootluse vahe on aastate lõikes sisuliselt kolmekordne (ning investeeritud rahast ligi 20% võtab endale fond valitsemistasudeks). Liitintressi mõju ei tohi alahinnata ja mida kauem me laseme fondidel sama halva tootlusega jätkata, seda suurem on tulevikus mure inimestele elamisväärse pensioni tagamisega.
Tasudele lagi
Kuidas on võimalik teistes riikides pakkuda erinevaid pensionifonde, mille teenustasud jäävad pigem 0,2–0,5% vahemikku? Pankade jaoks on praegu tegemist sisuliselt maast leitud rahaga, millega ei kaasne mingit vastutust. Näiteks oleks mõistlik panna tasudele lagi kuskil 0,5% juures ja soovi korral pakkuda mingit tulemusboonust (näiteks kui fond tegelikult teenib mõni aasta 10% tootlust – praegu on see sisuliselt unelm). Miks on vaja aktiivseid fondijuhte, kelle tööle pole mingeid nõudmisi, mingit kontrolli ega mingeid ootuseid?
Kui inimesel oma pensionifondi varasid vaadates ei teki tunnet, et ta kogub seda raha mõttetult – sest suurim võitja on fondihaldur –, alles siis saame hakata tegelema küsimusega, kuidas inimesi veenda rohkem raha kõrvale panema. Alles siis saab küsimuseks kerkida asendusmäär, et kas see võiks olla praeguse 40% asemel 60% või midagi muud.
Üks-ühele raha koguda tulevikuks ei ole jätkusuutlik. Praegu aga võistlevad edukalt teise sambaga tootluselt nii tähtajalised hoiused kui ka meelerahult niisama madratsi alla raha kogumine.
Seotud lood
Lindströmi müügitöö eripära seisneb iga tiimiliikme tugevuste ärakasutamises ja arendamises. Just müügiinimeste koolitamine ja vastutuse andmine nende eelistuste põhjal aitab püsivalt leida ja hoida motiveeritud töötajaid, selgub saatest “Minu karjäär”.